Tutvustus - Piilupart kirjastus

Jaga lahkesti

Raivo Järvi

KOOMIKSIKOGU!

EELMÜÜGI SOODUSTUS! KIIRUSTA!

KOLLEKTSIONEERIMISEKS!

KINKIMISEKS!

Osta kohe

Kuidas Raivo Järvi huvi koomiksite illustreerimise vastu sündis, seda ei oska ilmselt keegi täpselt öelda, seda enam, et nimetatud kunstižanr oli tema kaasaegse Nõukogude korra ajal kui mitte keelatud, siis vähemalt põlatud staatuses. Tõenäoliselt hankis kunstnik eeskujusid piiri tagant, näiteks Soomest, kus koomiksid olid vägagi populaarsed. Kindel on küll, et koomikseid joonistama asudes oli Raivo selle kujutlusvormi metoodikaga tuttav. Tänu taevale leidus ka üks idealistliku nimetusega komnoorte ajakiri, kus oldi nõus tema talenti esitlema.

Digitaalselt töötlemata originaalid

Raivo esmane käteproov koomiksite vallas nägi ilmavalgust ajakirja „Pioneer“ 1982. aasta jaanuarinumbris, mil hakkas ilmuma sarikoomiks „Võitlus tule pärast“. Igas järgnevas ajakirjanumbris avaldatud kaheleheküljeline osa oli erinevates põhivärvides, mille vaheldumist võib lugeja käesolevas raamatus ehk imeks panna. Raivo tegi illustraatorina ainuisikuliselt kõik selle, mille tarvis traditsioonilistelt palgati eraldi pliiatsijoonistaja, tindikunstnik ja värvija ning tähekirjutaja. Aga nagu ühe ontliku koomiksi puhul kombeks, oli sellel teosel ometigi eraldi jutukirjutaja – Matti Vaga.

Mattit tunnustati tõlkija ja literaadina 1996. aastal Pärnu vapimärgiga, ometi oli ta oma viljakamatel aastatel nõnda vähetuntud, et „Pioneeris“ kirjutati tema eesnimi püsivalt valesti ühe t-ga, mis ei väärikski märkimist, kui see poleks siinkirjutajalt nõudnud mõningast detektiivitööd, et tuvastada õige autor käesoleva raamatu avaldamisõiguste tarvis. Väikese ääremärkusena olgu lisatud, et pisut raskendas ettevõtmist asjaolu, et Matti (kahe t-ga) lesk ega pojad ei teadnudki seda, et pereisa oli üldse tuntud kunstnikuga koostööd teinud või koomiksi loomises kaasa löönud.

Matti Vaga oli tuntud kui vene autorite loomingu tõlkija, mis juhatab loogilise järelduseni (kuna tegelikkuse kohta pole enam kelleltki järele küsida), et tema kätte sattus prantsuse autori J.-H. Rosny samanimelise romaani venekeelne väljaanne, mille ta tõlkis eesti keelde, et Raivo saaks sellest koomiksi teha. Sellele, et Matti poolt mugandatud loo algallikas oli just nimelt venekeelne, viitavad koomiksis kasutatud tegelaskujude nimed, võrreldes hilisema Helle Michelsoni tõlkega (Ago-Aghoo, ulamrid-ulhamrid jne), kuid üldises kompositsioonis on jäädud romaanitruuks. Olgu lisatud, et samanimeline romaan hakkas eestikeelsena ilmuma ajakirjas „Pioneer“ alles viis aastat hiljem lühendatud valikpeatükkidena, kuni sai lõplikult raamatukaante vahele 1988. aastal. Võib vaid oletada, mil määral kergitas nimetatud koomiks eesti lugejate seas romaani tuntust juba enne selle ilmumist. Koomiks „Võitlus tule pärast“ lõppes 12-osalisena 1983. aasta „Pioneeri“ jaanuarinumbris.

Ilmselgelt oli Raivo nii ajakirja „Pioneer“ toimetuse kui ka lugejate ees oma võimeid tõestanud ja sama aasta septembrinumbris sündis tema „vildikast“ uus koomiks – „Muinasjutt Tulipoisist“. Seekord oli kaasautoriks teine Mati (ühe t-ga), perekonnanimega Vaisma, kes nagu tema eelkäija Mattigi oli pärit Pärnust. Kumbagi ühendas peale eesnime ja kodulinna sealne kirjandusklubi, mille liikmeteks nad olid, ja tõenäoliselt tutvuste kaudu leidiski Mati kontakti Raivoga, kellele ta pakkus aga juba omaloomingut, mille tarvis Raivo rohkem enda isikupärasemat stiili välja arendas.

Ja tõesti, nagu lugeja isegi võib veenduda, on esimeses koomiksis Onu Raivo jutupliiatsit paiguti keeruline ära tunda. „Muinasjutt Tulipoisist“ paistab samas kui sootuks teise (kogenuma) kunstniku joonistatud, et osa pildiruute võiks lausa eraldi kunstiteosteks pidada. Pole muidugi loogiline, et kunstnik oleks vaid mõne kuuga oma käekirja sedavõrd muutnud, pigem võib seda seletada teadliku valikuga jääda truuks originaalsusele, mille järgi teda enne tunti. Nüüd jäi Raivo rangelt musta ja valge graafika juurde, ilmselt kõnetades pisut küpsemat publikut, kes oskas koomiksikunsti ilustamata ja „toorelt“ hinnata. Võimalik, et see kärpis nii mõnegi noore lugeja huvi, kelle maitse järgi oleksid värvid koomiksisse rohkem elu lisanud.

Hiljem läkitas Mati Vaisma Raivo Järvile kaheksaleheküljelise trükitud kirja üksikasjaliku tagasisidega, vaagides koomiksit kohati lausa pilt pildi haaval. Otsekohese inimesena väljendab ta nii rahulolematust kui ka rahulolu lõpptulemusega ja hindab „kunstnikutööd mitte mingil juhul alla „4+““. Samas kirjas väljendab Mati soovi jätkata, kui toimetus ja Raivo selleks oma heakskiidu annavad. Mingil põhjusel viibis selle soovi teostumine mitu aastat ning teostus alles 1987. aasta „Pioneeri“ jaanuarinumbris, lõppedes samas harjumusliku 24 lehekülje asemel 18-ga ning mõnevõrra kiirustades ja kohmakalt ning teadmata põhjustel. Mati Vaisma hukkus traagilistel asjaoludel 40-aastasena vaid kuu aega pärast koomiksi viimase osa ilmumist, seega ei saa tema surma põhjuseks tuua. Kas võis olla tegu hoopis loominguliste lahkhelidega? Praeguseks teab vastust vaid tuul.

Mati Vaisma kiri Raivo Järvile

Kolmandat Matit paraku enam ei tulnud. 1990-ndate keskpaigas ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ ja seejärel „Postimehes“ üheleheküljeline sarikoomiks „Kass Arturi seiklused“, ainuisikuliseks autoriks Raivo Järvi. Teos oli suunatud nooremale koolieale ja jäi kahjuks ilma suurema toetava tunnustuseta, et kunstnik oleks leidnud tahet samas valdkonnas jätkata.

Takkajärele on tuliselt kahju, et eesti kunst kaotas paljutõotava talendi, kes oleks võinud populariseerida kohalikku koomiksikultuuri. Ja siinkirjutaja ei mööna seda mitte kibestuse või ahastusega, kuivõrd kahjutundega, et paraku paljud Eesti lapsevanemad ja õpetajad ei ole pidanud mõistlikuks koomiksite abil mahitada laste huvi kirjutava ja kujutava kunsti vastu. Ühest küljest võiks seda pidada Nõukogude ajast pärit suhtumise jäänukiks, teisalt aga on sarnast nähtust olnud ka neis kultuurides, kus koomiksid algupäraselt sündisid. Vaid Raivo kaliibriga kunstnikud oleksid suutnud siinmail eelarvamusi kõigutada.

Käesolev teos oleks võinud ilmuda ideaalis juba kümneid aastaid varem, mil asjaosalistelt oleks veel saanud vastuseid küsimustele, mis on eespool välja hõigutud, aga millele vastamise rõõm on jäetud siiski kolmandatele. Peale mälestuste on paraku kaduv ka mateeria ja nõnda on kõik algmaterjalid – originaaljoonistused – läinud kaduva teed. Teades, kui massiliselt kogunes viljakal kunstnikul valmismaterjali ja kui piiratud oli tollane normeeritud elamispind, on nende kahe stiihia omavahelises korrelatsioonis igati mõistetav säärane nukker olukord, et meie päralt on vaid originaalide koopiad, mis tuli arvutisse skanneerida ja digitaalselt restaureerida, jättes taastaja otsustada, kas mõni sobimatu täpp on ehk kogemata kukkunud tindiplekk või EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikoja n-ö haltuura, ja loota, et kunstnik selle andestab ja ehk äkki ka teispoolsuses heaks kiidab.