1 arvustus tootele Koomiks Võitlus tule pärast / Muinasjutt Tulipoisist

1. 

   Hinnanguga 2 / 5

   Peeter (toote omanik) – 29. apr. 2025

   Niipea kui FBs selle raamatu ettetellimise reklaami nägin, tegin tellimuse koheselt ära. Kunagine mälestus Pioneerist oli lihtsalt sedavõrd tugev. Üks mu esimesi kokkupuuteid päris koomiksiga (Olimar Kallase kõrval, mis toona tundus tänu joonistusstiilile kuidagi lastekalikum, ja no too Disney valikkogu oligi lastekas, kuigi superhea), sest, noh, joonistatud ju realistlikult ja lugu nagu “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja raamatust. Lisaks on mulle pealuu siseküljele kuidagi graveeritud ka hiljem loetud J. H. Rosny “Võitlus tule pärast”, kuigi nüüd oleks lausa hirm seda kätte võtta, sest tõenäoliselt saaks ka see mälestus ribadeks rebitud. Ja no viimasel ajal olen sattunud taas koomiksilainele ja tahaks niiöelda Eesti “klassika” ka üle vaadata.

   Esimene silma hakkav erinevus vanemate Lääne klassikutega on kahtlemata pildi kvaliteet. Mõlemad lood on originaalmaterjali puudumisel Pioneerist sisse skänneeritud ning seejärel digitaalselt puhastatud, kuid puhastamise tulemus on täpselt nii hea, kui eesolev pilt lubab. Mustvalge “Muinasjutt tulipoisist” on päris kirka joonega, kuid “Võitlus tule pärast” on ikka jubedalt udune pakkudes seeläbi justkui äraspidist nostalgialaksu kunagisest trükikvaliteedist. Ma kardan, et see on paratamatu, kuid oleksin siiski ise proovinud faile korra tehisarust läbi lasta – see teeb mõnikord imesid. Ja ma üldiselt mõistan soovi säilitada niipalju originaali kui võimalik, aga minu arust oleks võinud tähed siiski uuesti fondiga ületeha (ja seda eriti just esimese loo puhul).

   Tegelikult on raamatus lausa kolm lugu: 1982. aasta “Võitlus tule päras”, 1983. ja 1984. aasta “Muinasjutt tulipoisist” ning viimase 1986. ja 1987. aastal ilmunud lühike jätk. Peamiseks erinevuseks on visuaal: esimene lugu on koloreeritud värviliste vildikatega ja teine jäetud puhtalt sulejoonistuseks. Viimane tuleb kindlasti kasuks, kuna üle uhatud värv kaotab esimesest loost pea igasuguse isikupära ja nüansid. Teisel lool on meile kõigile (mõtlen siin nõukaaja lõpu lapsi) tuttav onuraivojärvilik stiil, kuigi pean tõdema, et selle joonistuslik baas on nüüd üle vaadates kohati ootamatult (anatoomiliselt) kohmakas.

   Kuigi teiseks looks paraneb ka koomiksi kui sellise formaadis loo jutustamise ja tegevuse edasiandmise oskus jätab see mõlemal puhul nii mõndagi soovida: “Võitlus tule pärast” on nii paneelide paigutuses kui intensiivsete liikumist täis stseenide edasiandmisel jubedalt algeline ja tulemus seetõttu väga staatiline (see natuke paraneb lõpupoole). “Muinasjutt tulipoisist” pakub huvitavamaid rakursse, annab võitlust võimsamalt edasi ning julgeb ka rohkem paneelidega mängida, kuid kahjuks jääb Järvil vist lihtsalt kogemusest puudu, kuna paneelide paigutuse ja kujuga mängimise eelduseks on ühest ruudust järgmisse edasi kannustava flow loomine, mis antud juhul väga sageli tõsiselt takerdub ja paneb lugeja kahtlema, millist paneeli järgmisena valida (ka tekstide paigutus ei aita alati kaasa).

   Ja lõpetuseks siis lugu. Oeh. Matti Vaga “Võitlus tule pärast” on seega siis lihtsalt välismaise raamatu ümberjutustus (mis muideks enne kõvade kaante vahele ilmumist nägi eesti keelsena esimest korda ilmavalgust sama ajakirja järjejutuna), mis on tehtud kuidagi hästi pealiskaudselt, imelikult hüpliku ajalise tajuga ja imelikult tegevust kirjeldavana. Lisaks ei jäta lõpp absoluutselt lõpu muljet. Mati Vaisma “Muinasjutt tulipoisist” on kummaline segu Kreutzwaldist ja Conan the Barbarianist, mis mõjub teismelise poisi fantaasiana sellest, milline üks õige kangelaslugu peaks välja nägema. Äärmuslikult derivatiivne. Seega kummagi teksti autor ei ole Raivo Järvi (mis on sageli Lääne autorikoomiksi üks aluseid) ja tekstide kirjanduslik väärtus on allpool igasugust arvestust (ma ei usu, et sellist materjali oleks kusagil isegi kirjastuse ukse vahel sisse lubatud). Kahjuks ei saa siinkohal midagi positiivsemat juurde lisada.

   Ühesõnaga soovitaksin ma seda koomiksit Eesti koomiksi ajaloo fännidele ning varasema verstapostina sobib see kenasti (eriti kvaliteetsel paberil kõvakaanelise väljaandena) ühte korralikku koomiksiriiulisse.

   (Arvutus ilmus esmalt Goodreadsis)