Olimar Kallase koomiksikogu

2006. aastal, nüüdseks pea kakskümmend aastat tagasi, tegi kirjastus Jutulind ära tänuväärse töö ja taasavaldas Kallase koomiksid kogumikus, mis hõlmas kaheksat lugu ligi kolme aastakümne pikkusest perioodist. Ehk küll raamatu pealkirjast „Kogu lugu“ võis jääda mulje, et nüüd viimaks olid Olimar Kallase kõik koomiksid ühtede kaante vahele jõudnud ja kunstniku elutööle sellega lõplik kriips alla tõmmatud, tunnistas kirjastuse toonane juhataja Jaak Urmet, et nõnda ambitsioonikat plaani temal koostajana polnud. Sealne lugude valik piirnes niinimetatud Kiviküla-maailmaga, kus seiklevad paheline Krahv, sulid Pontšik ja Beebilõug, Malakamaa teadusemees Munapea, kirjanik Ulmik, loodusteadlane Tundel, rätsep Kraaps, insener Noonius ning muidugi lumeinimene Li – milline Kallase fänn küll neid võrukaelu ei mäletaks!

Peale „Kogu lugu“ jäi aga veel ühe või isegi kahe kogumiku jagu materjali järele, mis ilmusid nõukogudeaegsetes ajakirjades Pikker, Täheke ja Pioneer. Siinjuures väärivad esmalt mainimist Pioneeris 1966. aastal avaldatud neljaleheküljeline „Pedro Vabaduse saarelt“ ning 1960.-1970. aastate vahetuse paiku Tähekeses ilmunud lühikoomiksid „Poiss ja koer“ ning „Kerapoiss ja Kuubipoiss“.
Nendele järgnesid 1969. ja 1972. aastal Pioneeris veel kaks koomiksit, mis varasest ilmumisajast hoolimata on kindlasti ka tänasele lugejale tuttavad, seda tänu 1979. aasta kogumikule „3 lugu“, mis sisaldas neid mõlemaid – „Toomas ja Krahv“ ning „Operatsioon Mari“ – ja lisas juurde kolmanda, „Karvase Külalise“.

Nüüd jäävadki üle 1980. aastate Pioneeri-lood „Eksam XXI sajandisse“ ning „Kõik said kokku Kribuldis“, mis käesolevas kogumikus oma teenitud värskenduskuuri saavad. Kuigi „Eksamit“ võiks Olimar Kallase kõrgete standardite juures pidada pigem keskpäraseks, motiveeris ilmselt nii seniste tööde populaarsus kui kunstniku isiklik soov Pioneeri toimetust koostööd jätkama ja järjekordne sarikoomiks „Kõik said kokku Kribuldis“ ilmus 1987. aasta augustist 1988. aasta aprillini. Seekord jäi autorikuulsus Kallasele üksi, millest tuleneb ka tuttav jutustav käekiri. Nagu tema teiste koomiksite puhul, võib sellegi loo sissejuhatuseks öelda, et Kallasele meeldisid pahelised karakterid, kes tema lugudes kohe eriliselt õide puhkesid. Samuti paigutas ta omalaadset tänavažargooni ka aateliste tegelaste jutumullidesse – lopsaka sõnaseadmise järgi teda paljud fännavadki –, oskamata samas neid aga endiselt pildiruutudesse paigutada nõnda, et vastusele eelneks ikka alati küsimus ja mitte vastupidi.

„Kribuldi“ koomiksit võiks kategoriseerida noortekrimkaks. Pealtnäha lihtsakoelisest algusest koorub õige pea välja südamlik ja ajatu lugu aususest ning sõprusest, mis on mõningate mööndustega loodetavasti mõistetav ka tänapäeva noortele. Just nende pärast said lisatud joonealused märkused, mis vanematele lugejatele võivad ehk ülearusena tunduda. Ühe märkusena nii noortele kui vanematele võiks aga siinkohal veel välja tuua nimevaliku – Kribuldi tõenäoliseks eeskujuks oli pisike Läänemaa küla Riguldi, kus Olimar Kallas koomiksi loomise aegu (ja peale seda kuni surmani) elas. Piltidel kujutatuga sarnast miljööd võis kohata tolleaegses Riguldis, mis aga siis oli piiri läheduse tõttu range keelutsoon ega pakkunud sugugi koomiksis vahendatud muretut idülli.